2013. aastast hakkab Studia Vernacula ilmuma akadeemilise aasta-ajakirjana, mis sisaldab käsitöö ja käelise kultuuri alustekstide tõlkeid, uurimuslikke artikleid ning päevakajalisi juhtumiraporteid ja ülevaateid. Seekordse numbri pealkiri on Lugusid materjalidest.
Allpool ülevaade värske numbri sisust.
Ajakirja sissejuhatuses avavad toimetajad Priit-Kalev Parts, Madis Rennu ja Kristi Jõeste uuenenud väljaande tagamaid ning uurimisala. Vaadeldakse, millist kasu võiks Studia Vernacula tuua akadeemilise taustaga käsitööpraktikute ringile, milline on olnud senine sarja sisu, milliseid artikleid avaldatakse. Samuti püstitatakse siin mitmeid teoreetilisi küsimusi: millised on käsitööteaduse perspektiivid ja millised on peamised käeliste oskuste uurimise ja edasiandmise juures esile kerkivad probleemid.
Studia Vernacula 2013 põhimotiivi – lugusid materjalidest – avab tõlkeartikkel „Materjalid materiaalsuse vastu“ sotsiaalantropoloogia elavalt klassikult Tim Ingoldilt. Ingold kutsub üles tooma materiaalse kultuuri uuringutesse tagasi materjalid selle sõna vahetus tähenduses, mis neil on käsitöölistele ja tootjatele (vask, teras, puit, tekstiilid, värvid ja pigmendid jne). Ingold väidab, et inimesed, nagu kõik muudki olendid ja asjad „ujuvad materjalide ookeanis“. Asjade vorme sünnib ja neid sünnitatakse materjalide voolus ning need on ikka enam või vähem ajutised. Inimesed mängivad selles oma rolli koos teiste elusolenditega, kusjuures sageli võtavad nad üle teiste elusolendite vormimistöö jäänused või tulemused (vaha, siid, õlid, kiud jne). Sestap, väidab Ingold, saame objektidest, „asjadest“, rohkem teada siis, kui kõneleme nende materjalide konkreetsetest omadustest, mitte objektide materiaalsusest.
Monika Hint avab artiklis „Looduslik vorm: eseme ja vormikujunduse seos lamba sääreluust vilepilli näitel“ seoseid luu loodusliku vormi ja lõppsaaduse vahel, seda, kuidas looduslik vorm ja töötlemise tehnoloogia tingivad ja inspireerivad disainilahenduse tuletamise käiku. Tööd võimaldavad tõhustada nüüdisaegsed töövahendid ning hanke- ja töötlemisprotsesside otstarbekas korraldus. Hint rõhutab ka luumaterjali kasutamise eetilisi ja keskkondlikke aspekte: luutoorme täielikum ärakasutamine kujutab tema jaoks endast austusavaldust kõige elava vastu, selle majanduslik ja keskkonnakaitseline mõju seisneb maapiirkondade ettevõtluse rikastamises ja nn „põllumajanduse kõrvalsaadustele“ ehk sisuliselt jäätmetele rakenduse leidmises.
Alo Peebo ja Madis Rennu avavad artiklis „Maakivi ehitusmaterjalina: töötlemine ja kasutus“ maakivi kui ehitusmaterjali eetilist, esteetilist ja kultuurilist mõõdet. Rahvakeelne sõna „maakivi“ tähistab traditsioonilist ehitusmaterjali, mis geoloogilises mõttes hõlmab laia spektrit mandrijääga Eestisse kandunud tard- ja moondekivimeid. Maakivist ehitamine on alati olnud ja on kallis töö, kuna materjali transport, valimine, töötlemine ja paigaldamine nõuavad suurt vilumust. Kivilõhkumistehnikaist vaadeldakse artiklis lähemalt suurhaamriga ning kiilude abil lõhkumist. Autorid tõdevad, et tänapäeva kiviehituspraktikute seas valitsevad suured erimeelsused kohaste töövõtete osas, mis võib tuleneda asjaolust, et valdavalt on tegemist iseõppijatega.
Anu Pink võrdleb artiklis „Silmuskudumise põhivõte – kas aadlidaamide graatsia või talutüdrukute kiirus?“ silmuskudumise põhivõtteid. Anu Pink vaatleb seni minimaalse tähelepanu osaliseks saanud tehnoloogilist aspekti: mis tehnikaid on naised maailma eri paigus kudumiseks kasutanud ja milliseid teid pidi võisid Eestisse jõuda siin tuntud üleviskamisega kudumisliigutus ning hilisem sõrmeltkudumine. Autor leiab, et kudumisliigutuste uurimine ja nende võrdlemine annab selgema pildi Eesti mitmekesise kudumiskultuuri arengust ning võimalikest kultuurimõjutustest, tehes seega jõulise sissejuhatuse teema edasisse uurimisse.
Studia Vernacula 2013 ülevaadete rubriigis on esimene ülevaateartikkel „Soome palkehituse ajalugu“, milles Soome arhitektuuridoktor ja käsitööõpetaja Janne Jokelainen Seinäjoe Rakenduskõrgkoolist vaatleb Soome palkehituse ajalugu palkkonstruktsiooni arenguloo vaatenurgast. Jokelainen tõdeb, et kvaliteetseimat palkarhitektuuri Soomes on loodud, toetudes palgi kui ehitusmaterjali ja palkehituskonstruktsiooni tundmisele (1620–1810 kirikuehitus) ning nurgaliidete ja käsitöö väljendusjõule (19. sajandil lõpu kunstnikuvillad). Tänapäevase tööstusliku palkehituse arendustöö tulemusel on toodete kvaliteet märkimisväärselt paranenud, samal ajal on palk neis minetanud loodusliku materjali olemuse ja seetõttu oma väljendusjõu kaotanud.
Made Uus käsitleb loomanaha tarbematerjaliks töötlemise traditsioonilisi tehnoloogiaid artiklis ”Traditsioonilistest kodustest nahatöötlemise võtetest Eestis”. Naha töötlemine koosneb üldiselt kolmest põhiprotsessist: eeltööd (nülgimine, puhastamine), ettevalmistatud naha töötlemine parkainega ja viimistlusprotseduurid (pesemine, venitamine jne). Üksikasjalikumalt tutvustab autor erisuguseid parkimismeetodeid: taimparki, maarjasparki, jahuhapatisparki.
Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg annavad artiklis „Taasavastamas turbakiudu“ lühiülevaate turbakiu kasutamisest tekstiilitoodete toormaterjalina Euroopas minevikus ja tänapäeval. Turbakiu eripärased omadused (suur niiskusimavus ja soojapidavus, antibakteriaalsus) suunavad seda kasutama just spetsiifiliste toodete valmistamiseks (nt raviotstarbelised tekstiilid). Autorid tõdevad, et turbakiu kasutamine õigustab end paremini viltmaterjalis ning pigem käsitöö kui tööstusliku tootmise puhul.
Liis Luhamaa tutvustab 2012. aasta juulis Vormsis toimunud kõrvenõgese (Urtica dioica) töötlemise töötuba. Nõgesekiud on väga vastupidav ja tugev materjal, mille kasutus on töötlemise keerukuse ja nõgeses sisalduva kiu vähesuse tõttu praeguseks hääbunud. Töötoas eraldati Eelike Virve juhendamisel taimedest kiudu toormenetluse teel. Autor tutvustab nõgesevarte laasimist, koorimist, keetmist leeliselahuses, kraasimis- ja ketramiskatsetusi. Töötoas tehti veel nõgesekoortest köit ja värviti nõgeselehtedega lõnga. Kangast ja omakedratud lõngajupikestest kooti raamidel ja telgedel näidislappe.
Külli Eichenbaum ja Kalle Eller käsitlevad artiklis „Suitsusaunade põlengutest ja nende ärahoidmisest“ suitsusaunade tuleohutust. Suitsusaunad ning neid puudutavad oskused ja teadmised on muutunud haruldaseks, samal ajal on aga võrokeste suitsusaunakombestik esitatud UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi esindusnimistusse ning suitsusaunade kasutamine ja ehitamine on taas tõusuteel. Need kaks erisuunalist protsessi on tekitamas paradoksaalset olukorda, kus pärandit ei ohusta enam unustus, vaid tuli.
Studia Vernacula 2013. aasta numbri võtab kokku Ave Matsini ülevaade 16.−18. maini 2013. aastal Viljandis toimunud käsitöökonverentsist „Traditsioonilised kampsunid Läänemeremaades“. Konverentsil kõneldi sellest, milliseid kampsuneid on Läänemere-äärsetes maades ajaloolistelt kootud ja kuidas need peegeldavad meie ühist ajalugu.
Kirjastus: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, levitaja OÜ Eesti Loomeagentuur
Ilmumisaasta: 2013
Raamatu formaat: Pehmekaaneline
Lehekülgi: 172
Ajakirja väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital.
Hind 10€ + postikulud vajadusel
Paralleeltekstid eesti ja inglise keeles.
Esita oma tellimussoov aadressil tellimus ätt loomeagentuur.ee
Suurematele kogustele hulgihinnad.
Suuremate koguste saatekulud arvestatakse eraldi.